Täna on vanavanemate päev ning see inspireeris mind kirjutama eelkõige meie kallistest vanaemadest, aga ka esivanematest laiemalt. Kuidas nad meid igapäevaselt mõjutavad — nii epigeneetiliselt, bioloogiliselt kui ka psühholoogiliselt — isegi siis, kui nad ei ole enam füüsiliselt meiega?
Üha enam uuritakse ja avastatakse, kuidas vanaemad, eriti emaliini vanaemad, mõjutavad otseselt meie geneetikat ja tervist. Eriti tugev on mõju, mida avaldab meile meie emapoolse vanaema rasedus — sellel nähtusel on koguni oma nimetus: “vanaema efekt”.
Selle teadmisega puutusin esmakordselt kokku Tartu Ülikooli arengubioloogia loengus. See teadusavastus üllatas ja liigutas mind sügavalt. Tol hetkel viskas õppejõud nalja: „Kui te olete väärakad, siis küsige, mida teie vanaema raseduse ajal tegi.“
Kuidas on võimalik, et vanaema rasedus meid nii otseselt mõjutab
Seletame bioloogilise süsteemi ja toimivuse lahti. Kui sinu vanaema kandis rasedana sinu ema, siis hakkasid sinu ema lootefaasis tema munasarjades juba varakult arenema tulevased munarakud. See tähendab, et sinu geneetiline algmaterjal – see sama munarakk, millest sa hiljem arenesid – eksisteeris juba sinu vanaema raseduse ajal.
Seega kõik, mis mõjutas sinu vanaema tervist sel eluetapil – olgu selleks toitumine, stress, keskkonnatoksiinid või hormonaalsed muutused – võis jätta epigeneetilise „jälje“ sinu emale ja seeläbi ka tema tulevastele lastele, sealhulgas sinule.
Seda nähtust nimetataksegi vanaema efektiks.
Veel üks väga huvitav teadmine bioloogilise pärilikkuse kohta on see, et me kanname rohkem ema kui isa DNA-d tänu mitokondriaalsele DNA-le (mtDNA-le).
Nimelt pärime oma mitokondrid ainult emalt, mitte isalt. Mõtle, et mitokondrid on olemas peaaegu igas sinu keharakus – välja arvatud punastes verelibledes. Näiteks maksa- ja lihasrakkudes võib neid olla koguni üle tuhande.
Mis on mitokondrid?
Need on raku „energiakeskused“ – nad muudavad toidu energiaks (ATP-ks), juhivad raku ainevahetust ning aitavad eemaldada kahjustunud rakke. Vananedes mitokondrite töövõime väheneb, mistõttu suureneb rakkude kahjustumise oht, tekib väsimus, naha vananemine ja võivad ilmneda ka erinevad organite talitlushäired.
Lisaks on oluline teada, et mitokondrid on tundlikud välistele teguritele – nagu stress, nälg, õhusaaste, toitumine jne. Sinu mitokondrid on nagu väikesed keskkonna- ja ajalooraamatud: nad talletavad jälgi esivanemate kogemustest – sõdadest, näljahädadest, stressist – ning kõigest, mis on mõjutanud nende elu. Need „mälestused“ kanduvad edasi ja kujundavad sinu rakkude energiatootmist ja vastupanuvõimet ka täna.
Seega on naistel tohutu roll mitte ainult perekonna, vaid kogu ühiskonna tervises ja epigeneetikas. Sellega kaasneb ka suur vastutus. Seda enam tasub naistel pöörata tähelepanu oma tervisele, sest iga rasedus mõjutab otseselt järgmiste põlvkondade geneetikat ja elukvaliteeti.
Uuringud, mis näitavad, kuidas vanaema tervis ja eluviis võivad mõjutada ka lapselapsi:
- Vanaema stress raseduse ajal võib mõjutada lapselaste geenide tööd.
Borghol jt. (2017) leidsid, et stressi kogemine raseduse ajal muutis DNA metülatsiooni lapselastes – see on mehhanism, mis reguleerib, millised geenid töötavad ja millised mitte. - Vanaema kehakaal võib mõjutada lapselaste sünnikaalu.
Lawlor jt. (2019) avastasid, et kui vanaemal oli kõrgem kehamassiindeks, sündisid lapselapsed tõenäolisemalt suurema või väiksema sünnikaaluga. Mõju kandus edasi läbi ema. - Vanaema toitumine raseduse ajal võib jätta jälje järgmistesse põlvkondadesse.
Cropley jt. (2006) näitasid, et vanaema dieet mõjutab munarakkude kaudu ka tulevaste põlvkondade arengut – see on näide epigeneetilisest pärandumisest. - Vanaema elutingimused ja toitumine on seotud lapselaste tervise ja suremusriskiga.
Christensen jt. (2005) leidsid, et kui vanaemal olid raskemad elu- või toitumisolud, suurenes lapselastel risk haigestuda ja varem surra. - Vanaema kokkupuude keskkonnamürkidega võib suurendada rasvumise riski tema lastel ja lapselastel.
Park jt. (2017) uurisid kemikaale nimega PCB-d ja leidsid, et nende mõju kandus edasi mitme põlvkonna kaudu ning suurendas rasvumise tõenäosust.
Vanaema roll evolutsioonilises plaanis:
- Vanaema hool suurendab lapselaste ellujäämisvõimalusi.
Hawkes jt. (1998) leidsid, et vanaemad, kes aitasid oma lapselapsi kasvatada, toetasid tegelikult ka oma geenide ellujäämist evolutsiooni käigus. - Vanaema abi toitumises ja hoolduses oli oluline ka ajalooliselt.
Hawkes jt. (2012) näitasid, et ajaloolised andmed kinnitavad: kui vanaema toetas lapselapsi toidu ja hoolitsusega, oli lastel suurem tõenäosus ellu jääda.
Lühidalt öeldes mõjutab vanaema stress raseduse ajal sinu geenide avaldumist, mis omakorda mõjutab stressitaluvust, ainevahetust ja põletikuprotsesse. Need mõjutused mõjutavad edasi ka hormoonide tasakaalu ja teisi keha toiminguid. Näiteks võivad vanaema tervisemured avalduda lapselaste rasvumise, psühholoogiliste eripärade, menstruatsioonitsükli häirete, allergiate ja krooniliste haigustena.
Oluline on teada, et mõnede haiguste puhul toimub ka ülepõlvkondne pärandumine – see tähendab, et risk kandub edasi lapselapsele, mitte otse emale.
Edasi võivad kanduda ka käitumuslikud geenid ja perekonna dünaamikad, mida mõnikord nimetatakse ka konstellatsioonilisteks mustriteks. Siinkohal pean silmas erinevaid psühholoogilisi mõttemustreid ja uskumusi, mis mõjutavad meie suhteid nii tööl kui ka kodus ning meie suhtumist iseendasse ja oma kehasse.
Teadlased on leidnud, et traumad ei salvestu vaid mälus, vaid võivad kanduda edasi ka geneetilisel tasandil, näiteks epigeneetiliste muutuste kaudu. Mitokondrid, mis vastutavad rakkude energiavahetuse eest, võivad samuti kanda edasi keskkonna mõjude jälgi. Kuigi aeg liigub edasi ja elu muutub, võivad need vanad kogemused ja infomustrid olla meis endiselt salvestunud.
Perekondlikud konstellatsioonid näitavad, et perekonna varjatud traumad — näiteks küüditamine, sõjatraumad, sünnitraumad, vägivald või kaotus — võivad korduda järgmiste põlvkondade elus. Sageli avalduvad need mustrid inimeste suhetes ning mõjutavad eneseväärikust ja identiteeti. Lisaks võivad inimesed alateadlikult võtta üle teatud pererolle.
Näiteks, kui vanaema oli tugeva kontrolli või hirmuga inimene, võib tütar või lapselaps kanda edasi vastutustunnet või pinget, isegi kui vanaema ise enam ei ole. Samuti, kui vanaema oli ajaloolises mõttes „ohver“ – näiteks sõja, nälja või kaotuse tõttu –, võib see tekitada põlvkondadevahelise mustri, mille sõnumiks on „mina pean kannatama, et teised saaksid paremini elada“.
Allpool toon mõned konkreetsemad mustrite näited:
| Muster | Kuidas see avaldub | Näide |
| Ohver vs kaitsja | Enda vajaduste maha surumine, pidev hooldus | Naine hoolitseb kõigi eest, ise väsib |
| Saladuse kandja | Vaikimine traumadest, emotsionaalne pingetus | Naine ei räägi menstruatsioonist, kehast ega seksuaalsusest |
| Korduv kaotus | Korduvad suhtedraamad, hirm kaotada lapsi/partnerit | Välja kujunenud “ma ei saa kunagi olla turvaliselt” muster |
| Ohu- või hirmuteema | Karm kontroll, perfektsionism, planeerimine | Töökas, aga ärev ja pidevalt valmis halvimaks |
| Võim ja eneseväärtus | Võimatu olla omaette tugev ilma süüta | Naine tunneb pidevalt, et ei tohi ennast esikohale seada |
Nii et vanaemadel on mõju ka meie psühholoogiale ning alateadvusega seonduvale toimivusele.
Mõtlesin, mis võiks olla Eesti naiste vanavanemate jalajälg meie geneetikas ja mõttemustrites.
Eesti-spetsiifilised hüpoteetilised mõjutajad hõlmavad minevikus toimunud suuri stressi- ja kaotusperioode, mis võisid tabada tänaste naiste vanaemasid nende rasedusaegadel või noorusaastatel. Teise maailmasõja aegsed sündmused, küüditamised ning sõjajärgne hirm ja kaotused 1940.–50. aastatel tekitasid sügavat psühholoogilist stressi. Kollektiviseerimine ja toidupuudus tõid kaasa alatoitumise ja pikaajalise kroonilise stressi. 1980.–90. aastate üleminekuperiood tähendas majanduslikku ebakindlust ning pererollide muutumist. Samuti mõjutas paljusid peresid alkoholi liigtarbimisega seotud mustrid, mis lõid ebastabiilse kiindumuse ja kõikuva turvatunde.
Need ajaloolised ja kultuurilised stressorid võivad tänapäeva Eesti naistel avalduda mitmel moel. Hormonaalses ja kehalises plaanis võivad tekkida stressi tõttu menstruatsioonitsükli häired, näiteks lühenenud või ebastabiilne luteaalfaas, suurenenud tundlikkus PMS-i ja PMDD suhtes, migreenid ning mõnel juhul amenorröa või tsükli ebaregulaarsus suurema koormuse ajal. HPA-telje (hüpotalamus-ajuripats-hüpofüüs-neerupealised) düsfunktsioon võib väljenduda madala hommikuse energiataseme, pärastlõunase väsimuskrahhi, kõrgema ärevuse ning unehäirete riskina. Ainevahetuslikel tasanditel võivad esineda insuliinitundlikkuse kõikumised, kergesti ladestuv kõhurasv ning kilpnäärme talitlushäiretest tingitud väsimus või külmatunne. Põletikulised kaebused, nagu valulik menstruatsioon või endometrioosi soodumus, võivad samuti olla seotud varasemate põlvkondade kogemuste mõjuga.
Käitumuslike ja suhtemustritena võivad naised kogeda nn “hoidja-rolli” ülekoormust – püüdes hoolitseda kõigi eest, surudes enda vajadused tahaplaanile ning sageli kogedes perfektsionismi ja süütunnet puhkamisel. Keha ja seksuaalsuse reserveeritus võib väljenduda menstruatsioonivalu vaigistamises või intiimsuse vältimises stressi perioodidel, järgides nn “tubli tüdruku” mustrit. Tugev tööeetika ja emotsioonide mahavaikimine võivad esialgu tunduda toimivat, kuid pikemas perspektiivis kurnavad nii menstruaaltsüklit kui ka kilpnääret.
Oluline on rõhutada, et need on vaid võimalikud tendentsid, mitte kindel saatus. Keskkond, eluvalikud ja teadlikud otsused võivad mustreid täielikult muuta. Vanaema ja vanavanemate mõju kandub edasi läbi tunnete, otsuste, saladuste ja kaotuste, mis ei pruugi olla teadlikult teadvustatud, kuid mõjutavad mitut põlvkonda. See nähtus on sarnane epigeneetika ja psühholoogilise pärandiga – pigem sümboolne ja dünaamiline protsess, mitte lihtsalt geneetiline määratus.
Allikad
- Borghol N, et al. Grandmaternal stress during pregnancy and DNA methylation of the third generation. 2017. PubMed 28809857
- Lawlor DA, et al. Grandmaternal BMI and grandchild birth weight. 2019. Wiley Online Library
- Cropley JE, et al. Germ cells carry the epigenetic benefits of grandmother’s diet. PNAS, 2006. PNAS
- Hawkes K, et al. Grandmothering, menopause, and the evolution of human life histories. PNAS, 1998. PNAS
- Hawkes K, et al. New evidence that grandmothers were crucial for human evolution. Smithsonian Magazine, 2012. Smithsonian
- Christensen K, et al. Overkalix study. National Academies Press, 2005. NAP
- Park H, et al. Grandmaternal perinatal serum PCB exposure and obesity risk in adult daughters and granddaughters. PHI.org, 2017. PHI
Epigeneetilised uuringud on näidanud, et trauma ja stress võivad mõjutada geenide väljendumist mitmel põlvkonnal edasi (näiteks Yehuda jt., 2016, kes uurisid holokausti üleelanute järglasi).
