Kallis naine,
Ma tean, et sul on igapäevaselt palju kohustusi ning kogu aeg on kiire. Sa oled tõeliselt tubli, et nii palju jõuad – päriselt! Aga tihti unustame end igapäevase möllu sees ära, kuni keha lõpuks „kingib“ meile puhkuse… haiguse näol.
Mina võtan haigust nüüd alati kui keha märguannet, et on aeg käsipidurit tõmmata, aeg maha võtta, endale keskenduda ning kehale puhkust anda. See on hetk, et vaadata tagasi ja mõista, millal ma lakkasin seadmast oma keha ja iseennast esikohale. Mis hetkest olid kohustused tähtsamad prioriteedid kui mina?
Pea meeles – haigeks jäämine on keha viimane häirekell, mitte äratuskell.
Kooli ajal olin ma pidevalt haige. Oli periood, kus mul oli palavik peaaegu iga kuu. Need palavikud möödusid küll kiiresti, aga see oli mu keha viis öelda, et olen end läbi põletanud ja see tempo ning tegevuste laviin on mu jaoks liiga palju. Tol ajal ma ei osanud seda nii näha, selle asemel rapsisin kohusetundlikult edasi. Ärkasin hommikul kell viis ja tegutsesin peatumata ning puhkamata kella kaheksani õhtul. Peale kooli oli mul palju huviringe ning õppisin kohusetundlikult alati viitele. Päeva jooksul ei olnud mul põhimõtteliselt ühtegi pausi – isegi söök sai viie minutiga alla kugistatud, sest „kiire on“. Ainukesed „pausid“ oli liikumiseks ühest hoonest teise või mõne kodutöö kiire lahendamine. Mul oli kogu aeg kiire-kiire ning pidev tegutsemine.
Isegi nädalavahetustel ma ei puhanud , sest tundsin tohutuid süümepiinu, kui ei teinud midagi produktiivset. Ma mõtlesin pidevalt vaid sellele, kuidas saaks veelgi enam multitaskida, et lühikese ajaga rohkem valmis jõuda. Ausalt öldes oli see igakuine palavik ainus aeg, mil ma voodis siruli puhkasin. Mõnikord üritasin isegi siis õppida ja pingutada, sest hirm maha jääda oli liiga suur.
Olin tol ajal valinud sellise elutempo, et kui puudusin kolm päeva, oli kohustustega järele jõudmine väga raske ning pidin pärast kolm korda rohkem pingutama, et oma asjadega õigeks ajaks valmis saada. Olin pidevalt stressis ja läbipõlemise äärel. Ma isegi ei taha teada, kui kõrge võis olla mu kortisoolitase tänu pikaajalise kroonilise stressi tõttu. Ma tegutsesin mehelikus energias, rapsisin mõtlemata ja ei olnud kordagi täielikult hetkes või kohaolus.
Kui ma gümnaasiumisse jõudsin, oli mu keha kümneaastase rapsimise tõttu täiesti läbi põlenud ja otsi andmas. Olin järjepidevalt haige – polnud veel ühest haigusest tervenenud, kui juba tuli järgmine. Puudusin 70% tundidest ja olin mitu kuud depressioonis. Mul puudus eluenergia ja eluisu. Käisin duši all ja pesin hambaid ainult teiste inimeste pärast, kuid ka need tegevused olid peaaegu üle jõu käivad. Enamasti lamasin voodis ja vahtisin tummalt lage.
Tänu sellele, et mul olid ümberringi toetavad ja armastavad inimesed, tulin sellest õnneks paari kuuga välja. See aeg aga õpetas mulle aga üht-teist.
Esiteks – suures plaanis ei juhtu mitte midagi hullu, kui ma vahepeal mitte midagi ei tee ja luban endal lihtsalt puhata.
Teiseks – naiselikus energias olemine annab mulle elujõudu ja elurõõmu
Ma õppisin oma keha ja emotsioone austama ning enda heaolu esikohale seadma. Ma ütlesin inimestele „ei“ ning elimineerisin enda elust üleliigseid tegevusi ja ka inimesi.
Magamisest on minu jaoks saanud püha lehm, mida ma ei ohverda näiteks koolitööde või eksamite jaoks. Ma püüan teadlikult oma keha toitumise ja elustiiliga toetada. Lõpuks ometi luban ma endal vahel mitte midagi “tarka” teha – lihtsalt olla hetkes ja vaadata maailma enda ümber. Mu lemmiktegevus on minna üksi metsa teed jooma, ilma telefonita. Lihtsalt istuda vaikuses, juua teed ja laadida patareisid. Ma proovin igapäevaselt om keha liigutada ja teda õrnusega armastada ning team eest hoolitseda. Tegelikult on need tegevused kõige elementaarsemad asjad ehk need peaks olema nii-öelda „bare minimum“.
Tänu nendele muudatustele muutusin järjest tervemaks ja emotsionaalselt rahulikumaks ning tervemaks. Edspidi hakkasin praktiseerima meditatsioone ja hingamisharjutusi, et õppida oma mõtetega kohal olema ja olevikus viibima. Enamasti olin varem oma mõtetega kas minevikus või tulevikus. Ühel hetkel avastasin endalt küsimas: Millal ma siis päriselt elan, kui ma viibin kas minevikus või tulevikus?
Et toetada naiselikku pehmust endas, sain ma aru, et hetkes olemine peab olema igapäevane elustiil – nii saan ma elu elada täie rinnaga. See tähendab, et ma keskendun “elukingitustele”, mida ma enne võtsin iseenesestmõistetavana, kuid nüüd võtan ma hetke, et neid nautida – näiteks päike, linnulaul, lõhnad ja maitsed
Mõtle korraks ise oma igapäevasetele tegevustele ning kas sa ka võtad hetke, et neid nautida ning nendele keskenduda? Kas sa võtad söömiseks aega või sööd sa telefon käes või hoopis teleka ees ning järsku avastad, et söök on otsas? Oli küll nagu maitsev, aga kui palju sa sellest maitsest ja kogemusest tegelikult mäletad või sügavalt tundsid? Millise söögielamuse see sulle jättis?
Ajajooksul õppisin sööma ilma lisastiimuliteta – nii, et keskendun süües ainult toidule ja selle pakutavale hõrgule naudingule.
Toon sulle pärastlõunase olukorra, aga kirjeldan, kuidas vana mina ja uus mina seda kogemust täiesti erinevalt elavad.
Vana mina:
Ülikoolis lõppes just loeng, kõht on väga tühi. Põgenen kiiresti garderoobi, viskan mantli selga, kerin salli õmber kaela ja sean kiired, pikad sammud kohviku poole, et võtta saiake ja kohv, et siis protokolle täitma hakata – need tuleb viivitamatult täna õhtul ära saata. Teel kohvikusse tunnen, kuidas olen liimist lahti. Mul on ebamugav, ma higistan, juuksed on vist sassis, aga mul pole aega selle peale mõelda. Kõik mu ümber tundub hall nagu sügisel ikka ja õhus on vastik autotoss. Lõpuks jõuan veidi hingeldades kohvikusse. Tellin ruttu saiakese ja kohvi, märkan vaba lauda kauges nurgas ja kiirustan sinna, et kohe tööle hakata. Varsti tuuakse kohv ja sai. Ma olen väsinud ja ärritunud nende protokollide pärast. Peagi on pirukas otsas ja kohv joodud, aga kõht on ikka justkui tühi. Loodan, et saan protokollid ruttu valmis, et jõuaks veel koju minna, sest pesu on vaja pesta, koristada ja veel kõike muud. Oh, kuidas aeg küll jookseb!
Uus mina:
Ülikoolis lõppes just loeng. See oli veidi segane, aga samas huvitav. Suundun rahulikult garderoobi ja tee peal jagan muljeid kursakaaslastega. On naljakas ja samal ajal rahustav kuulda, et ka neile jäi mõni koht segaseks – ehk saame hiljem koos teemale pihta.
Panen rahulikult mantli selga, kerin ettevaatlikult salli ümber kaela ning sätin juuksesalgud oma koha peale. Heidan pilgu korra peeglisse ja vaatepilt on täitsa ilus. Astun välja ja seisan hetkeks paigal, sulen silmad ja hingan suure sõõmu värsket õhku, mis on sügiseselt karge ja niiske. Avan silmad ja vaatan, kuidas pooled lehed on juba puudelt langenud. Tunnen rahu ja värskust.
Kuna kõht on tühi, sean rahulikud sammud kohviku poole. Kujutan juba ette, kuidas pirukas mu suus sulab ja kohv keha soojendab. Jalutades jälgin inimesi enda ümber: memmeke jalutab imearmsa koeraga, vanapaarike kõnnib käsikäes ja naeravad, teisel pool tänavat kõnnib naine kaunis kleidis, isa ja poeg sõidavad jalgratastel mulle vastu. Pintsakuga mees hoiab käes roosikimpu – lilled on nii ilusad, loodan, et nende saaja on neid nähes rõõmus. Mõtlen, et elu on ikka armas, kui inimesed on koos ja hoiavad üksteist.
Naeratus suul jõuan kohviku tänavale. Minuni jõuab hõrk piruka lõhn – oi kui hea see on! Avan ukse, hingan sügavalt sisse ja naudin mõnusat söögi aroomi. Lasen pilgul üle kohviku libiseda: mõned teevad tööd, teised räägivad sõbrannadega. Vaikne jutuvada ja melu loovad hubase meeleolu.
Teenindaja naeratab ja küsib, mida soovin. Vaatan rahulikult pirukaid, kuulan soovitusi ning tellin kohupiimatasku (mu lemmik), porgandipiruka ja tassi kõrvitsalattet, mida teenindaja soovitas. Leian kaugemas nurgas armsa lauakese. Võtan rahulikult riided seljast ja sätin end mugavalt istuma.
Teenindaja toob peagi mu tellimuse. Hetke imetlen toitu ja nuusutan magusat aroomi enne esimest ampsu. Hammustan pirukat – oi kui oivaline maitse ja tekstuur! Naudin rahulikult igat ampsu ja igat maitset.
Kui kõht on mõnusalt täis, võtan ette protokollid ja süvenen rahulikult. Kui mõnest kohast aru ei saa, seega küsin abi kursakaaslaselt. Pärast kursakaaslasega konsulteerimist taipan, et polegi nii raske ja muigan enda üle. Mul on hea meel, et töö saab hõlpsasti valmis ja õppejõule esitatud.
Sean rahulikult sammud kodu poole, mõeldes, kuidas pesen enda ja oma armsa mehe riided. Kujutan juba ette, kui hästi need pärast lõhnavad ja kui mõnus on puhtaid riideid kanda. Mõtlen endamisi, kui tore, et tänapäeval teevad masinad suure osa tööst minu eest ja kingivad sedasi mulle aega juurde.
Kas tunned vahet?
Need on muutused, mida enda juures märkasin, kui hakkasin niimoodi mõtlema ja elama. Mul on palju lihtsam olla naiselikus energias, tunnen end ilusamana ja justkui „terviklikuna“.
Kuna olen rahulikum ja lõdvestunum, naudin elu ning tunnen end täidetuna. Päeva jooksul on mul rohkem energiat ja stabliisemalt hea tuju. Paradoksaalsel kombel tekkis mul ka rohkem aega, sest teen vähem äpardusi ja jõuan asjadega kiiremini valmis – stressis aju ei õpi hästi ja ei näe suurt pilti ega lahendusi, isegi kui need on otse mu nina ees.
Need hetked, mil ma peatan end, hingan sisse, jalutan aeglaselt, tajun lõhnu ja naudin hetke, ei varasta mu päevast aega. Selles näites „võitis“ vana mina oma kiirustamisega ehk kaks minutit, kuid oli palju rohkem stressis, ärritunud ja eluga rahulolematu.
Seega, armas naine: tee STOP! Hinga sisse ja naudi elu!