Kui ma istusin järjekordse immunoloogia loengukonspektiga laua taga, kõrval suur kruus teed ja väike kogus pastakaid, mis pidid aitama mul meelde jätta kõik need T-rakkude alamtüübid ja B-rakkude küpsemisteed, tabas mind täiesti ootamatu mõte. Ma olin mitu tundi joonistanud skeeme ja kirjutanud tsütokiine, justkui oleksin õppinud uut võõrkeelt, kui äkki küsisin endalt: aga kuidas on naistel?
See polnud üldse see küsimus, mida plaanisin tol päeval käsitleda. Mõtlesin lihtsalt teha ühe korraliku kordamise, et eksamile kindlama tundega vastu minna. Aga mingi sisemine hääl — see sama, mis vahel sunnib hilisõhtul guugeldama „kas see sümptom on normaalne“ — hakkas tasakesi urgitsema. Me räägime rakkudest nii, nagu need oleks kõigil ühesugused. Nagu poleks kehal sugu, eluetappe ega hormoone.
Nii ma jäingi selle mõtte juurde pidama. Soovisin otsida selgitusi, mis ei oleks ainult tabelid ja mehhanismid, vaid päriselt mõistetav pilt sellest, mis kehas toimub. Mida see kõik tähendab päris inimesele, päris naisele, kellel on hormoonid, tsükkel, elu ja igasugu väiksed argised imelikud kehalised reaktsioonid.
Mida rohkem lugesin, seda enam sain aru, et naise immuunsüsteem ei ole mingi kõrvalepõige õpikutes. See on terve omaette maailm — keeruline, tark ja kohanev. See teab, millal kaitsta, millal olla leebe. Ja vahel teeb natuke liiga palju, justkui püüdes olla ülihea õpilane, kes tahaks alati „viit“.
Ja nii kasvas minus tunne, et see teema väärib lahti kirjutamist. Mitte selleks, et keegi tunneks end eksamiks targemana, vaid selleks, et iga naine — ükskõik, kas tal on doktorikraad või lihtsalt uudishimu — võiks korraks mõista, mis tema kehas päriselt toimub. Ilma hirmutamise, keerutamise ja liigse žargoonita. Nii et see oleks loetav, soe ja toetav. Mõnus teadmine iseenda kohta.
Sissejuhatus
Naiste immuunsüsteem ei ole mehe immuunsuse väiksem koopia. See on oma rütmi, tundlikkuse ja dünaamikaga täiesti eraldiseisev süsteem. Paljud naised märkavad, et nad haigestuvad kergemini enne menstruatsiooni, tunnevad ovulatsiooni ajal rohkem energiat või kogevad kuude lõikes erinevaid krooniliste haiguste ägenemisi. Tänapäevane teadus annab nendele kogemustele süstemaatilise seletuse: hormoonid ja menstruaaltsükkel juhivad immuunsüsteemi tööd iga kuu väga kindla mustri järgi. Järgnevad peatükid koondavad kolme mahuka teadusartikli tulemused, et anda terviklik ja arusaadav ülevaade naise immuunsüsteemi toimimisest.
1. Sugudevahelised erinevused immuunsuses
Uuringud on viimastel kümnenditel selgelt näidanud, et meeste ja naiste immuunsüsteem ei tööta ühe ja sama skeemi järgi, vaid järgib erinevaid bioloogilisi reegleid. Erinevuse juur ei ole mitte „naised on tundlikumad“ või „mehed on tugevamad“, vaid see, kuidas kolm peamist suguhormooni – testosteroon, östrogeen ja progesteroon – immuunsüsteemile käske jagavad.
Meestel on testosteroon hormoon, mis immuunsusele pidurit vajutab. Kui mõni immuunrakk tahab hakata tootma antikehi või tekitada tugevat põletikureaktsiooni, on testosteroon nagu rahustav käsi õlal: „Vaikselt nüüd.“ Selle tulemusena on meeste antikehareaktsioonid tavaliselt nõrgemad. Samas tugevdab testosteroon mõningaid rakupõhise immuunsuse osi – näiteks makrofaage ja tapjarakke –, mis on olulised haavade paranemisel ja otsesel rünnakul viirustega nakatunud rakkude vastu. Just seetõttu paranevad meeste vigastused mõnikord kiiremini ning nende organism talub füüsilist stressi veidi teistsugusel moel.
Naiste immuunsus on hoopis teise ülesehitusega. Östrogeen ja progesteroon – kaks hormooni, mis tsükli jooksul pidevalt tõusevad ja langevad – ei tugevda mitte ainult viljakusega seotud protsesse, vaid ka immuunsüsteemi. Östrogeen aitab B-rakkudel toota rohkem antikehi, parandab limaskestade kaitsevõimet ja hoiab immuunrakke valvel. Progesteroon toetab sama suunda, kuid lisab juurde rahustava tasakaalustuse, et organism ei ründaks potentsiaalset rasedust.
Tulemus? Naistel on keskmiselt tugevam kaitse viiruste ja bakterite vastu kui meestel. Me näeme seda praktiliselt kõiges: vaktsiinidele reageerivad naised tugevamalt, paljud infektsioonid kulgevad lühemalt ja immuunsus saavutab kiiremini kontrolli. Kuid sellel tugevusel on hind. Kui immuunsüsteem on väga tundlik ja valvas, suureneb oht, et ta võib mõnikord segi ajada vaenlase ja omaenda keha. See ongi autoimmuunhaiguste – näiteks SLE, MS ja RA – kõrgema esinemise üks põhjus naiste seas.
Selles kõiges on veel üks sügavam kiht. Meeste ja naiste immuunsust juhivad küll erinevad hormoonid, kuid geneetiline alus – immuungeenid – on mõlemal sool suuresti samad. Nagu kaks inimest, kes peavad jagama üht ja sama termostaati, kuigi nende mugavustemperatuur on erinev. Evolutsioon on pidanud leidma kompromisse: immuungeenid peavad töötama nii kehas, kus testosteroon neid rahustab, kui ka kehas, kus östrogeen neid stimuleerib.
See sunnib immuunsüsteemi toimima tasakaalupunktis, mis pole kummalegi sugupoolele täiesti ideaalne, sest ideaal oleks kummalgi erinev. Ja just see on põhjus, miks immuunsus on sugude vahel märgatavalt erinev ka täna, mil meditsiin on arenenud, kuid hormoonide ja geenide omavaheline koostoime on jäänud samaks nagu tuhandeid aastaid tagasi [1].
2. Menstruaaltsükkel ja immuunsuse muutumine kuu jooksul
Menstruaaltsükkel on üks selgemaid näiteid sellest, kuidas hormoonid reguleerivad immuunsüsteemi igapäevast tööd. Tsükli jooksul muutuvad nii immuunrakkude arv kui ka nende aktiivsus ning need muutused on piisavalt tugevad, et mõjutada enesetunnet, haigustele vastuvõtlikkust ja krooniliste seisundite kulgu.
Tsükli esimene pool – follikulaarfaas – algab menstruatsiooniga. Selle faasi alguses on östrogeen madal, kuid tõuseb järk-järgult ovulatsiooni suunas. Östrogeeni tõus mõjutab immuunsüsteemi mitmel viisil: immuunreaktsioon muutub tasakaalustatumaks, põletiku üldine tase väheneb ning suureneb regulatoorsete T-rakkude (Treg) hulk. T-rakud on üks olulisemaid mehhanisme, mis takistab immuunsüsteemil ekslikult keha enda kudesid ründamast. Samal ajal tugevneb limaskestade kaitse – näiteks emakakaela sekreedi immunoglobuliinide tase on vahetult enne ovulatsiooni kõrgem. Need muutused loovad perioodi, mil immuunsus on tõhus, kuid kontrollitud.
Vahetult enne ovulatsiooni saavutab immuunsüsteem tavaliselt oma tugevaima üldise toimimise: antikehade tootmine on efektiivne, põletikutasemed on madalad ning immuunrakkude koordineeritus on kõrge. Nii östrogeenitaseme tipp kui ka immuunrakkude tugev funktsioon selgitavad, miks paljud naised tunnevad end ovulatsiooni eel füsioloogiliselt kõige stabiilsemana.
Pärast ovulatsiooni algab luteaalfaas, mida iseloomustab progesterooni tõus. Progesteroon muudab immuunsust märgatavalt. See hormoon vähendab teatud rakkude aktiivsust, kuid suurendab samal ajal põletikuga seotud signaalmolekulide, sealhulgas TNF-α ja IL-1, taset. Lisaks suureneb monotsüütide arv. Need muutused loovad põletikulisema tausta, mis võib avalduda väsimuse, kehavalu, meeleolu kõikumise või „haigustunde“ kujul.
Sama periood on ka kliiniliselt oluline: enne menstruatsiooni süvenevad sageli autoimmuunhaiguste sümptomid (SLE, MS, RA), astmahood võivad muutuda tugevamaks, veresuhkur kõikuvamaks ning mõnel juhul võimenduvad neuropsühhiaatrilised sümptomid. Need nähtused on kirjeldatud mitmetes uuringutes ja seostuvad otseselt luteaalfaasi põletikulise profiiliga.
Menstruatsiooni ajal langevad nii östrogeen kui progesteroon järsult. See hormonaalne muutus võib ajutiselt suurendada põletikureaktsioone ja nõrgestada enesetunnet. Kuid see faas tähistab ka immuunsüsteemi üleminekut tagasi follikulaarfaasi tasakaalukamasse profiili. Nii liigub organism tsükli jooksul korduva mustri kaudu perioodist, mil immuunsus on tugevam ja stabiilsem, perioodini, mil põletikutegevus on tõusnud ja keha on teatud haigustele vastuvõtlikum [2].
3. Östrogeeni roll nakkushaigustes ja organismi kaitses
Östrogeen on üks keskseid hormoone, mis reguleerib immuunsüsteemi toimimist nii naistel kui ka meestel, kuid selle mõju avaldub kõige selgemalt premenopausis olevatel naistel. Östrogeeni retseptorid – ERα, ERβ ja GPER – esinevad enamikul immuunrakkudel, sealhulgas makrofaagidel, dendriitrakkudel, T- ja B-lümfotsüütidel ning neutrofiilidel. See tähendab, et östrogeen ei mõjuta immuunsust kaudselt, vaid osaleb otseselt rakkude signaaliradade ja geneetilise aktiivsuse reguleerimises.
Makrofaagides suunab östrogeen nende funktsiooni pigem põletikku vähendavale ja kudede taastumist toetavale profiilile. See toimub muu hulgas IL-10 tootmise suurenemise ja NF-κB põletikuraja pärssimise kaudu. Selline regulatsioon aitab piirata liigset kudede kahjustust infektsioonide või põletiku ajal.
Dendriitrakkudes suurendab östrogeen antigeeni esitlemise tõhusust, sh MHC II molekulide ja kaaskostimulatoorsete markerite (nt CD86) ekspressiooni. Need muutused parandavad T-rakkude aktiveerumist ning seeläbi kogu adaptatiivse immuunsuse koordineeritust.
T-rakkude puhul mõjutab östrogeen nii nende diferentseerumist kui ka tsütokiinitoodangut. Östrogeeni tõus nihutab tasakaalu Th1- ja Th2-vastuste vahel, toetades Th2-ga seotud antikehavahendatud vastuseid. Samuti võib östrogeen suurendada regulatoorsete T-rakkude hulka, mõjutades FOXP3 geeni regulatsiooni.
B-rakkude puhul on näidatud, et östrogeen toetab nende ellujäämist ja antikehade tootmist. See seletab tugevamaid humoraalse immuunsuse vastuseid naistel, sh tõhusamat immunoglobuliinide tootmist limaskestadel.
Need mehhanismid koos loovad olukorra, kus naiste organism on keskmiselt vastupidavam paljudele infektsioonidele. Epidemioloogilised andmed näitavad, et naistel kulgevad seedetrakti nakkused, hingamisteede viirus- ja bakteriaalsed infektsioonid, tuberkuloos ning teatud sepsise vormid sageli väiksema suremusega või kergema kliinilise pildiga. On leitud ka, et östrogeen võib parandada viirusnakkuste vastust, sealhulgas koroonaviiruste korral, tõenäoliselt läbi põletikuvastaste efektide ja limaskestakaitse tugevdamise.
Siiski ei ole östrogeeni mõju lineaarne ega ühesuunaline. Östrogeenipuudus – näiteks menopausijärgselt – vähendab limaskestade kaitsevõimet ja muudab teatud kuded, eriti urogenitaaltrakti, infektsioonidele vastuvõtlikumaks. Östrogeeni vähenemisega kaasnevad ka muutused mikrobiomis, immuunrakkude regulatsioonis ja põletikutasemes, mis suurendavad kuseteede infektsioonide, kroonilise põletiku ja mõnede süsteemsete infektsioonide riski.
Seega toimib östrogeen immuunsuse modulatsioonis tasakaalupunkti kaudu: piisavas koguses toetab see organismi kaitsevõimet ja kontrollib põletikku, kuid selle liig või puudus suurendab vastuvõtlikkust nii infektsioonidele kui ka immuunsüsteemi düsregulatsioonile [3].
Kokkuvõte
Naise immuunsüsteem on keeruline, adaptiivne ja tsükliline. Sugudevahelised erinevused, hormoonide mõju ja menstruaaltsükli rütmid kujundavad selle unikaalseks mustriks, mis on ühtaegu nii tugev kui tundlik. Mõistes, kuidas immuunsus naise kehas toimib, saab iga naine paremini mõista oma enesetunnet, toetada tervist ja teha teadlikumaid valikuid.
Naiste immuunsus ei ole juhuslik – see on peenhäälestatud süsteem, mis järgib kindlat loogikat, mille teadus on alles viimastel aastatel sügavamalt lahti mõtestanud. Selle teadmisega muutub ka naise enda keha loomulikumaks mõistetavaks partneriks, mitte ettearvamatuks vastaseks.
Kirjandus
[1] Klein, S. L., & Roberts, C. W. (2016). Sex differences in immune responses: Hormonal effects, antagonistic selection, and evolutionary consequences. Brain, Behavior, and Immunity.
[2] Mor, G., & Shoenfeld, Y. (2011). Immunology and the menstrual cycle. Autoimmunity Reviews, 11(6–7), A486–A492.
[3] Chen, L., Xu, T., Lou, J., Zhang, T., Wu, S., Xie, R., & Xu, J. (2024). The beneficial roles and mechanisms of estrogens in immune health and infection disease. Steroids, 109426.
