Minu teekond PCOS-ini
Minu teekond PCOS-i juurde ei alanud arsti kabinetist, vaid hoopis laboris. Uurin oma bakalaureusetöö raames Mikrobioomi töörühmas, kuidas soolestiku mikrobioom on seotud PCOS-iga — ja mida sügavamale ma teaduskirjandusse sukeldusin, seda enam hakkasin märkama, et paljud kirjeldatud sümptomid tundusid mulle kuidagi väga tuttavad.
Aastate jooksul hakkasin märkama, et mu juuksed on muutunud järjest hõredamaks ning kehakarvad kasvasid kohtades, kus ma neid ei soovinud. Samal ajal hakkasin kogema seletamatut kaalutõusu — kuigi tegin regulaarselt trenni ja püüdsin oma toitumist jälgida, ei tundunud miski töötavat. Menstruatsioonid olid väga rasked ja vererohked, mida olin harjunud pidama lihtsalt “et minul on nii”. Lisaks märkasin tüüpilisi insuliiniresistentsuse tunnuseid — pidev energiapuudus, järsud veresuhkru kõikumised ja tugev magusaisu, mis viisid väsimuse ja tujukõikumisteni. Mida aeg edasi, seda enam sümptomid süvenesid.
Alles siis, kui hakkasin uurima PCOS-i bioloogilisi mehhanisme ja lugema, kuidas mikrobioom, insuliinitundlikkus ning hormonaalne tasakaal omavahel seotud on, hakkasid pusletükid paika loksuma. Tundsin, justkui oleksid kõik juhtlõngad lõpuks ühte punkti kokku jooksnud ja juhtum lahendatud — võib-olla just see seletabki, miks mu keha on aeg-ajalt käitunud nii ettearvamatult.
Tagantjärele mõistan, et mul on tõenäoliselt olnud nii geneetiline eelsoodumus (ka mitmel sugulasel on esinenud sarnaseid hormonaalseid ja ainevahetuslikke probleeme) kui ka elustiilitegureid, mis võisid seda seisundit süvendada või isegi esile kutsuda. Kooliaastate krooniline stress, ebaregulaarne uni ning kiire ja pingeline elutempo olid tõenäoliselt päästikud, mis aitasid sümptomitel avalduda.
Minu bakalaureusetöö PCOS-ist ei ole pelgalt teaduslik uurimus — see on ka sisemine uurimistöö. Süvenedes mikrobioomi, hormoonide ja ainevahetuse maailmasse, õpin ma tegelikult tundma ka iseennast. See on olnud teekond, kus teaduslikud faktid põimuvad enesemõistmisega ning isikliku kogemisega ning kus iga uus teadmine aitab mul paremini mõista oma keha käitumist, vajadusi ja tasakaalu otsinguid.
Mis on PCOS?
PCOS ehk polütsüstiliste munasarjade sündroom on üks levinumaid hormonaalseid ja ainevahetuslikke häireid fertiilses eas naiste seas. Arvatakse, et see mõjutab umbes 8–13% naistest üle maailma (Stener-Victorin et al., 2024).
Traditsiooniliselt seostatakse PCOS-i munasarjade tsüstide ja ebaregulaarse menstruatsiooniga, kuid tegelikkuses on tegemist keeruka süsteemse seisundiga, mis mõjutab nii hormoone, ainevahetust kui ka üldist tervist.
PCOS ei ole ainult “hormonaalne probleem”
Kaasaegne teadus käsitleb PCOS-i kui endokriin-metaboolset sündroomi, mitte üksnes reproduktiivset häiret. Selle juured on tihedalt seotud insuliiniresistentsuse ja androgeneesi ehk meessuguhormoonide liigse tootmisega (Helvaci, 2024).
Insuliiniresistentsus tähendab, et keha rakud ei reageeri enam hästi insuliinile, mistõttu pankreas hakkab seda rohkem tootma. Liigne insuliin stimuleerib omakorda munasarju tootma rohkem androgeene (nt testosterooni), mis põhjustab sümptomeid nagu:
- liigkarvakasv näol ja kehal,
- akne,
- juuste hõrenemine peas.
Lisaks võib insuliiniresistentsus soodustada kaalutõusu, aeglustada ainevahetust ning tekitada väsimust ja tugevat magusaisu.
Peamised sümptomid
PCOS võib avalduda väga erinevalt, mistõttu võib selle diagnoosini jõudmine võtta aastaid. Levinumad sümptomid on:
- Ebaregulaarsed menstruatsioonid või nende puudumine (ovulatsioonihäired)
- Liigne karvakasv (hirsutism) näol, rinnal, kõhul või seljal
- Juuste hõrenemine või väljalangemine peas
- Akne ja rasune nahk
- Kaalutõus või raskused kaalu kontrollimisel hoolimata tervislikust elustiilist
- Rasked ja vererohked menstruatsioonid
- Insuliiniresistentsuse sümptomid – energiapuudus, magusaisu, veresuhkru kõikumised
- Viljakusprobleemid, kuna ovulatsioon võib olla ebaregulaarne
Oluline on mõista, et PCOS ei näe igal inimesel välja ühtemoodi — mõnel avalduvad vaid paar sümptomit, teisel aga mitmed korraga.
Põhjused ja riskitegurid
PCOS-i täpne põhjus pole teada, kuid teadusuuringud viitavad geneetiliste ja keskkonnategurite kombinatsioonile (Escobar-Morreale, 2018).
Geneetika: kui lähisugulasel (õel, emal, tädil) on PCOS, on risk märgatavalt suurem.
Elustiil: krooniline stress, vähene uni, ebatervislik toitumine ja madal füüsiline aktiivsus võivad sümptomeid süvendada.
Ainevahetuslik eelsoodumus: insuliiniresistentsus ja kõrgenenud veresuhkru tase võivad PCOS-i kujunemist soodustada.
Ravi ja enesehooldus
Kuigi PCOS-i ei saa täielikult välja ravida, on seda võimalik tõhusalt hallata ja sümptomeid leevendada. Õige toitumise, liikumise ja enese eest hoolitsemise abil saab saavutada märkimisväärse tasakaalu.
Kuna PCOS mõjutab keha mitmel tasandil, on kõige tulemuslikum individuaalne ja terviklik lähenemine, mis võib hõlmata:
- Tasakaalustatud toitumist, mis stabiliseerib veresuhkrut (rohkem kiudaineid, vähem rafineeritud süsivesikuid ja lisatud suhkruid)
- Regulaarset liikumist, eriti jõu- ja vastupidavustreeningut, mis parandab insuliinitundlikkust
- Stressi vähendamist — meditatsioon, jooga, looduses liikumine ja kvaliteetne uni
- Meditsiinilist tuge, kui vaja (nt hormonaalne ravi või metformiin)
Lõpetuseks
PCOS on palju enamat kui lihtsalt “naiste tervisehäire”. See on keerukas seisund, mis mõjutab nii hormonaalset kui ka ainevahetuslikku tasakaalu ning võib kujundada inimese elukvaliteeti sügavalt.
Tänapäevane teadus pakub järjest enam tööriistu PCOS-i paremini mõistmiseks ja individuaalseks käsitlemiseks — nii kliinilises praktikas kui ka patsientide enesejuhtimise seisukohalt. Minu jaoks on see uurimistöö olnud ühtaegu akadeemiline ja isiklik teekond, mis on õpetanud, et teadmiste kõrval on sama oluline oskus kuulata ja usaldada oma keha.
Viited
Escobar-Morreale, H. F. (2018). Polycystic ovary syndrome: Definition, aetiology, diagnosis and treatment. Nature Reviews Endocrinology, 14(5), 270–284. https://doi.org/10.1038/nrendo.2018.24
Helvaci, N. (2024). Polycystic ovary syndrome as a metabolic disease. Nature Reviews Endocrinology, 20(3), 145–158. https://doi.org/10.1038/s41574-024-01057-w
Stener-Victorin, E., Dumesic, D. A., & Abbott, D. H. (2024). Polycystic ovary syndrome. Nature Reviews Disease Primers, 10(1), 22. https://doi.org/10.1038/s41572-024-00511-3
Teede, H. J., Misso, M. L., & Costello, M. F. (2023). Management of polycystic ovary syndrome: An endocrine society clinical practice guideline. Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism, 108(1), 1–21. https://doi.org/10.1210/clinem/dgac438
